Cecilia ja Denise hääled

On hetki, kordumatuid aja ja ruumi ristumisi, mil elu esitab küsimuse ja vastus võib elu kulgu igaveseks muuta. Meie jaoks saabus see hetk siis, kui saime neljakümneseks. Meil oli valida: kas jätkata oma senist eluteed – tuttavat rada, mida olime õppinud enda omaks pidama – või lahkuda sissetallatud rajalt, süüdata taas oma kirg ja ehk kujutleda tulevikku hoopis teistsugusena.

Meie turvalised pelgupaigad asusid põldudest kaugel, kuid otsustasime selle kindlustunde selja taha jätta ja asuda teele, mida olime seni avastanud vaid nädalavahetustel mootorrattaga mööda Itaaliat sõites. Ühel sellisel nädalavahetusel kohtasime ootamatut sõpra ja mõistsime, et ei lahku temast enam kunagi. Mõned nimetavad seda „punaseks kullaks” ning selle nimetuse vääriliselt ongi see kõige hinnalisem vürts. See on nii väärtuslik, sest seda tuleb kasvatada ja koristada eranditult käsitsi, pühendades sellele samasugust hoolt ja tähelepanu nagu oma lähedastele.

Nii hakkasime taas õppima, sest kunagi ei saa küllalt teada, ning kujundasime ümber maatüki, mida kunagi katsid viinapuud. Rajasime sellele uue sõbra jaoks kodu otse oma kodu kõrvale, Reggio küngaste jalamile. Mõned sugulased vaatasid meid hämmeldusest suurte silmadega ja arvasid ilmselt, et olime mingi tuju ajel tegutsema hakanud – miks muidu loobuks keegi oma puhkusest ja nädalavahetustest vürtsi nimel, mille nimi on safran.

Aga vahel tasub väljakutse ees seistes seda väikest hullusesädet kuulata. Täna elame safrani nimel – see määrab meie päevade rütmi. Just safrani pärast heliseb pikkadel koristuspäevadel äratuskell hommikul kell neli ning me läheme tööriietes, taskulambid kaasas, põllule nii külma kui ka vihmaga. Tuleme koju mudastena, tulvil mõnusat väsimust, milles on tunda võidu maitset.

Harjumustest pole lihtne välja murda ega mõelda tagasi varasemale elule: kiirele tempole, kus polnud sekunditki peatumiseks, vaatlemiseks ega hingamiseks. Just selles meie ettevõtmise mõte seisnebki: „ümbermõtestamises”, oleviku ümberkujundamises, et saaksime elada koos loodusega, nautida kõike head, mida see meeltele pakub, ning austada iga hetke kujundavat rütmi.

Paljude inimeste pilgus, keda kohtame, märkame vahel hämmastust. Neid üllatab mõnikord, kui palju meist endist, meie loost ja perekonnast on põimunud meie igapäevastesse tegemistesse. Aga kui saaksime ise valida, kuidas seda nimetada, ei ütleks me ilmselt „töö”. Pigem meenutab see imelist seiklust, võtit, mis avab ukse õnneni, mis veel mõne aasta eest tundus kättesaamatu. 

Võib-olla on see tõsi: valisime tõepoolest ülesmäge viiva tee. Võib-olla polnud see nii helge kui teised, võib-olla oli seda raskem käia, aga meile polnud see oluline, sest see oli meie tee.

Autorid:
Teksti autor Carlotta Fiore
Foto autor Diego Rosselli