Maura hääl

Tere, las ma tutvustan ennast: minu nimi on Maura. Mõni aeg tagasi tutvusid mu ema Annaga ja lugesid tema erbazzoncini kohta. Sa aga ei tea veel, et tänapäeval kasutab ta nende valmistamiseks köögivilju, mida mu abikaasa meie köögiviljaaias kasvatab. Minu lugu on tema omast siiski veidi erinev: olen alati töötanud raamatupidajana ja abielludes ei osanud ma köögis tõesti midagi teha. Ühel päeval palusin emal õpetada mulle neid kolme-nelja retsepti, mis mulle kõige rohkem meeldisid, ja kirjutasin need ümber 1980. aasta märkmikku, mis on mul tänaseni alles.

Meie retseptid on tõesti meie enda omad. Kui räägime „lihapallidest”, mõtleme tegelikult „vanaema Anna lihapalle”, selles pole kahtlust. Üks laste lemmikroogi on kahtlemata minestra imperiale (keiserlik supp), mida valmistatakse Parmigiano Reggiano, munade ja jahuga. Supi sisse käiv pasta meenutab umbes poole sentimeetri paksust omletti, milles on näpuotsatäis soola. Mõned lisavad ka jahvatatud muskaatpähklit, kuid minu kogemuse järgi see lastele eriti ei meeldi. Pastat küpsetatakse kuumas ahjus umbes kümme minutit, kuni see muutub kuldseks, seejärel jahutatakse ja lõigatakse väikesteks kuubikuteks. See oli ideaalne roog pidudeks ja pulmadeks ning ka mugav, sest selle sai paar päeva varem valmis teha. Igale taldrikule kaks supilusikatäit, veidi kuuma puljongit ja sellest jätkus isegi viiekümnele inimesele.

Külmadel talvekuudel on minestra imperiale meie laual tõeline lemmik. Mul on väga vedanud, sest mu naabrinaine on talunik ja peab viitkümmend kana. Iga kolme päeva tagant on tal mune nii palju, et ta jagab neid lahkelt kogu naabruskonnale. Kevadel ja suvel kasutan osa munadest selle pasta valmistamiseks suuremate kogustena ning külmutan portsjonid talveks.

Kui valmistan meie pere retseptide järgi süüa, ütleb ema: „Sa oled tõesti osav, kümme korda, isegi sada korda parem kui mina,” aga ma ei usu teda, sest tema on köögis alati kunstnik olnud. Veel mõne kuu eest suutis ta käsitsi rullida imeõhukest kodust pastatainast. Vaatasin seda vastu valgust ja imestasin, kuidas ta seda teeb. Mina saan vaevu gnocchi valmistamisega hakkama (nende puhul pole hullu, kui tainasse mõni auk tekib), aga cappelletti valmistamiseks tuleb tainas kiiresti lahti rullida, et see ära ei kuivaks, sest siis oleks cappelletti servi raske kokku suruda. Tema oskas seda teha vaevata. Siis võtsime meie, tema tütred, neli õde, laua ümber kohad sisse ja peagi ... oli meil kõigile piisavalt cappelletti!

Tänapäeval kasutame pastamasinat, aga õnneks on meil endiselt neid hetki, mil oleme kõik koos köögis. Alustame juba novembris: valime laupäeva, pühapäeva või lihtsalt mõne kohustustest vaba hommiku ning asume jõuluõhtuks ettevalmistusi tegema. Nüüd on meid juba päris palju, peaaegu kolmkümmend: kõik lähevad õhtusöögile Chiara juurde, sest temal on kõige suurem maja. Meie retseptid jäävad alati meiega ja ka meie lastega, sest vanaema Anna kirjutas need kõik nende jaoks raamatusse üles.

On neid, kes pärandavad põlvest põlve sõrmuse või kella, ja neid, kes maalivad oma perekonna loo või kirjutavad selle raamatusse. Meie jutustame oma lugu retseptide kaudu – roogade kaudu, mis on saatnud meid nii pidulikel puhkudel kui ka rasketel aegadel. Need on road, mis on kuulnud meie naeru, ehk isegi vaidlusi ja jutuajamisi ühest ja teisest. Nagu alguses ütlesin, on need retseptid tõesti meie enda omad ning hoiame neid nagu kõige kallimaid mälestusi.

Maura retsept: minestra imperiale (keiserlik supp)

Koostisosad
150g riivitud Parmigiano Reggiano juustu
150g mannat või jahu
100g võid või margariini
4 muna
50g peeneks hakitud mortadella't (soovi korral)
Jahvatatud muskaatpähkel (soovi korral)

Valmistamine
Sulata või või margariin ning sega seejärel kõik koostisosad kokku. Määri vorm rasvainega, vala tainas sisse ja rulli laiali. Küpseta mõõdukalt kuumas ahjus 15-20 minutit. Lõika pasta väikesteks kuubikuteks ja keeda keevas puljongis.

 

Autorid:
Teksti autor Carlotta Fiore
Foto autor Diego Rosselli